Lihtne elu

Vangla elamus

2. august

Preili „Sõgedal" tuleb hiilgav idee Liizu inspiratsioonist minna külastama Patarei Vangla merekindlust. Kaks lühikest tunnikest veeresid välkkiirusel. Vangla korpusel oli üks peatrepp, mis viis kuni kolmanda korruseni. „Tuula-juula“ avastas hetk peale vanglakolamise lõppu suures tuhinas ja õhinas , et fotoka kott on kuhugi kadunud. See tuli muidugi kuidagi üles leida. Preili „Sõge“ nagu kombeks, kaotatud asjad ta ka üles leiab. Peale väikest soramist oma mälusopis sai kott üles leitud teisekorruse operatsiooni saali kapi pealt. Aeg oli sammud seada tagasi väljapääsu poole. Teiselt korruselt tasapisi mööda pimedat treppi alla kolades arvas Preili „Sõge“, et on tagasi tulnud mööda teist treppi. Kuid siiski jõudes ukse juurde, kus kahe näpu suurune piilumisava, augu avast välja piiludes selgus, et see sama uks, mis Meie ees varitses on väljapääs – oli lukku keeratud. Vangla piletimüüja oli kaks ajataju kaodanud huvilist Patarei Vangla korpusesse kinni keeranud. Preili „Sõge“dal keerles peas juba mõte, kuidas see neetud öö Kahe Selga küpsise ja pusaga vastu pidada rõskes ja rusuvas vanglamajas. Esimene mõte oli helistada! Helistada, aga kuhu? Politseisse? Idee hea, tuleb vaid kotipõhjast telefon välja otsida ja idee teoks teha.

Aga Mida sa helistad, kui Elisal LEVI ei ole. Preili „Sõge“ sattus vaikselt juba Paanika-Jaanika piirile.

 

Preili „Sõge“ kujutas oma vaimusilmis ette, kuidas ta selle telefoni kõne 110-sse oleks teinud, kui vaid levi oleks olnud.

 Tere!

Helistan Teile kuna olen jäänud Patarei Vanglasse kinni. Kas valvur saaks ukse lahti keerata? Preili „Sõge“ häirekeskuse töötajana oleks sellise jutu peale helistaja välja naernud ja toru hargile pannud. Politseisse helistada mõte langes ära.

Eelnevat taustauuringut Patarei vanglale tehes, jäi Ipod-s lahti viimane interneti aadress, milles oli siis Vangla juhataja isiklik number. Tänu saatusele! Valin numbri. Tere, tulime Patarei Vangla muuseumisse, kell on juba 19 läbi ja keegi on meid lukutaha keeranud! Vastab juhataja Andrus Villem: ahahh, nojahh, kuidas siis nii, kas Te ei kuulnud kedagi majas hõikavat. Piletimüüja käib alati maja läbi. Preili „Sõge“: Kellegi hõikavat häält Me küll kuskilt ei kuulnud. Vastus: Nojah, ma helistan siis Valvurile.

Natukse aja möödudes hõikab Security mees, ahhoooi läbi roheliste trellide. Kuuleme võtmete kolinat. Meid ei olnud lukustatud mitte aunult majja vaid ka territooriumile kinni. Preili hüüab vastu läbi auguava, ja pistab oma näpu august läbi ja hõikab: "Siin Meie oleme."

 30 sekundit veel ja vabad me oleme.